- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
121.
The Beaver (2011)
Jodie Foster
WALTER BLACK (Mel Gibson) kannatab sügava depressiooni käes. Ta magab enamuse ajast, katsetab erinevaid eneseabimeetodeid, tema naine MEREDITH (Jodie Foster) matab end töösse ning jälgib abitult mehe kokkuvarisemist; noorim poeg HENRY (8) on endassetõmbunud; vanem poeg PORTER (Anton Yelchin) kirjutab raha eest klassikaaslaste kirjandeid ning peab salamisi enda ja isa sarnasuste nimekirja, et samasugust tulevikku vältida; Walteri mänguasjafirma on aga teel pankrotti. Peagi jõuab Walter päris põhja - kui Meredith ta kodust välja viskab, otsustab ta end täis juua ja tappa. Enesetapukatse läheb luhta. Toibunud Walter saab aga tuttavaks teda ootamatult briti aktsendiga kõnetava Kopraga - käpiknukuga, kelle ta prügi hulgast leidis ning joomatuuri käigus käe otsa torkas. Kopra näol saab Walter uue hingamise ja naaseb koju. Kõik liigub justkui paremuse poole. Uue hobi - puutöö - abil saab ta Henryga jälle sina peale, Kobras aitab tal uuesti Meredithi ära võluda ning hakkab ühtlasi mänguasjafirmat juhtima. Ainsana ei lähe asjaga kaasa Porter, kelle arvates on Walter segi läinud. Ta peab endiselt sarnasuste nimekirja ning kirjutab lõpuaktuse kõnet popile ergutustüdrukule ja lennu parimale lõpetajale Norah´le. Eestikeelne pealkiri: Kobras.
Lisas walter 25.01.2012
“Gibson on oma rollis vaimustavalt hea. Võib-olla ongi põhjuseks Gibsoni enda segane eraelu, mille pealt ta selle rolli oskab teha...
Film ise on enamasti ääretult melanhoolne, siis jälle täiesti ootamatult ja kummaliselt naljakas. Korralik draama.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
122.
Высоцкий. Спасибо, что живой
Pjotr Buslov
Film räägib Nõukogude Liidu ühe tuntuima näitleja, helilooja ja artisti Vladimir Võssotski tema kliinilisele surmale eelnenud ja järgnenud perioodist. Võssotskil on infarkti-lähedane seisund, kuid vaatamata sellele otsustab ta sõita kontserti andma Usbekistani. Samal ajal üritab KGB Võssotski kinni panna valekontserdite korraldamise ja narkootikumide omamise eest. Eestikeelne pealkiri: Võssotski.
Lisas glassbrd
“Ma olen juba pikemalt aega vaadanud Venemaa 1.st riikliku telekanalit, ning kui peaks valmima mõni uus vene film, siis kohe kindlasti näidatakse selle valmistamisest täispikk reportaaž riiklikes uudistes. Võetakse kindlasti intervjuu filmis osalenud näitlejatelt, kanali juhatuselt, režissööridelt, näidatakse seda vaimustatud publikut, kes kutsub kõiki inimesi filmi vaatama. Nagu uutele vene filmidele omaselt mängivad filmis maksimaalselt palju tuntuid inimesi. Kas oskavad nad mängida või mitte pole tähtis. Ühesõnaga tavaliselt on sellised filmid ilusa ümbrisega saast. Aga kui ma nägin, et seda filmi reklaamib Putin ise, siis jah, mul oli kujunenud teatud eelarvamus selle kohta. Aga ma olin meeldivalt üllatunud, et see polegi selline saast nagu arvasin.
Süžee poolest on selline tempokas, huvitav, sügavamõtteline elulooline film. Võib-olla on ehk natuke liiga Hollywoodlik, sest, on tunda Columbia Pictures’ i osalust projektis. Filmis on Hollywoodile omane jooksmine, pingete üleskütmine, võimustruktuuridega pahuksis olevad peategelased. Aga see filmile eriti ei seganud, kõike oli parajalt, režissöör saavutas selle tasakaalu lääne filmide omast ajuvabade jooksmiste ja idamaailma filmidele omast moraali.Milles ei tule kahelda, siis nende sündmuste ehtsuses, kuna filmi stsenaristiks oli Võssotski poeg, võib olla pisikesed kõrvalekalded on olemas, aga need on iga elulool põhineval filmil, kes ikka viitsib vaadata kuidas Võssotski naabrimutti teretab ja kuidas ta kontserdiks ette valmistub.
Nagu juba varem mainisin, uutes vene filmides kasutatakse võimalikult palju tuntuid inimesi. Küllap osa publikust jooksis kinno lootes näha kuidas Bezrukov mängib, plakatil ilutseb ju tema nimi. Kahjuks see osa publikust pidi pettuma, Bezrukov ilmus kaadrisse vaevu minutiks ning minu mäletamist mööda ei lausunud sõnagi. Veel üks näitleja on Ivan Urgant, kes on Hollywoodi vastus Kristen Stewaritile. Mõlemale makstakse palju töö eest, mõlemad on tuntud, mõlemal on kehv miimika. Stewardil on sellega lood hullemad kui Urgantil, aga ikkagi raudne mask väljendab rohkem emotsioone kui Urganti nägu. Pearolli osatäitja isik jääb tundmatuks, sest osava grimmi ja arvutigraafikaga tehtud Võssotski maski tagant pole võimalik kedagi ära tunda. Näitleja mängis hästi, aga ka nagu Urganti puhul, miimika on kehv.
Operatooritööd tuleb siin filmis kiita, asi pole ainult selles, et on ilusad kaadrid ja ilusad üleminekud. Osati ilma tegelaste ja sõnadeta ja tegevuseta edasi anda antud olukorra meeleolu, tegelaste tunded ja muud taoline. Ühesõnaga suurepäraselt filmitud.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
123.
My Week with Marilyn (2011)
Simon Curtis
1956. aasta suvel astus värskelt Oxfordi ülikooli lõpetanud 23-aastane Colin Clark (Eddie Redmayne) esimesed sammud filmimaailmas, küll kõigest tühise assistendina. Esimeseks projektiks sai "The Prince and the Showgirl", film, mis viis kokku Briti superstaari sir Laurence Olivier (Kenneth Branagh) ja maailma seksikaimaks naiseks peetud Marilyn Monroe (Michelle Williams), kes oli võtete ajal Inglismaal ühtlasi pulmareisil koos oma värske abikaasa, näitekirjanik Arthur Milleriga (Dougray Scott). Ligemale 40 aastat hiljem ilmus Clarki päevik "The Prince, the Showgirl and Me", aga sealt puudus üks nädal. Selle nädala sündmused avaldati mõned aastad hiljem raamatus "My Week with Marilyn" ning käesolev film jutustabki selle nädala loo. Pärast seda, kui Arthur Miller Inglismaalt lahkub, jääb Colini ülesandeks tutvustada Marilynile Briti elu võlusid. See on idülliline nädal, mille jooksul ta oli saatjaks staarile, kes püüdis meeleheitlikult pääseda eemale teda kõikjal satvast kärast ning tööga kaasnevatest pingetest. Sellistes tingimustes võib juhtuda mõndagi... Eestikeelne pealkiri: Minu nädal Marilyniga.
Lisas filmis6ber 18.01.2012